Sinikarbid

Vahemere ääres olles on mul vastu- pandamatu tõmmekas meretoitude poole. Ja alati pean ma käima kohalikel kala- turgudel ...ouch..

Sügisel Sardiinias kujunesid lemmikuks kohalikud merekarbid, mis olid valmistatud äratuntavas koore-veinikastmes ohtra sibulaga. Millegipärast aga müstifitseerisin ma selle retsepti enda jaoks liigselt üle.

Soodsate asjaolude kokkusattumisel proovisin eile mälu järgi katsetada ja ei ole midagi lihtsamat:

• 8 normaalset sibulat ja 1 küüslauk (st hulgi küüslauguküüsi) ära hakkida
• suurde potti 1 pakk Saaremaa taluvõid kuuma, hakitud kraam peale, kergelt läbi praadida
• valad peale pudeli valget veini ja 2 suurt pakki vahukoort, lased keema
• maitse järgi soola, pipart
• sinikarbid sisse, keeta tasasel tulel ca 10 min. Mina lasin läbi 2 kg sinikarpe, tõsi, toodud vedelikukoguse puhul tuli teha kahes jaos.

 Tõeline fästfuud ja seejuures ülimalt maitsev!

Suve(köögi)ks mõtteid seades

Pildil on esimene mõõtkavas visioon suveköögist. Lillad seinad tähistavad maakivimüüri, õigupoolest saab köök asuma 22x9 m mõõtmetega vana hobuselauda müüride vahel. Kesksel kohal asuvad:

• läbijooksuga külmaveenõu, mida kunagi iidsetel aegadel kasutati piima jahutamiseks, kuid kus tänapäeval saaks nt värsket kala hoida kui ka pruukida mingil määral külmkapi aseainena 100x60
  
• tööpind koos kapiga 80x60
  
• kahepoolne valamu 150x60
  
• tööpind koos kapiga 80x60
  
• gaasipliit 50x60

Teine sektsioon tuleb puuküttega kombineeritud ahi + suitsuahi aga ikkagi... ruumi on rämedalt üle!

EDIT: ilmselt tuleb sügavust suurendada, et mõlemalt poolt piisavalt ruumi toimetada oleks.

Hobusesink

Tartu mnt on üks nõmedamaid teid Eestis, mida mööda sõita. Siiski on ka sel paar kosutavat peatuspaika.

Mäekülas näiteks on armas plekipood, mis igal möödumisel tekitab mõtte peatumisest ning külastamisest. Mul küll on alati õnnestunud kiusatusele vastu panna, kuid sealsamas parkalas parkides võib seada sammud ka teisele poole lihakarni, kus lisaks sealihale võib leida lihaveise valitud palu.

Veelgi Tartu poole, Adaveres, on armas ulukiliha pood, mis on küll üsna hästi ära peidetud küla nõuka-aegsesse tööstuspiirkonda. Kui muidu on nende valik üsna tavapärane, see tähendab siis, et esindatud on metssiga, põder ja metskits, siis vähemalt minu jaoks üllatusena on nende käest võimalik hankida ka karu- ning hobuseliha.  Külmsuitsu hobusesingi proovisin ka ise ära ning igal juhul soovitan!

Silmuralli

Reportaaž silmurallilt.

Proloog: eelmisel õhtul kl 10 ulatatakse uksel pihku kilekott 10 kg silmudega

• 15.oo Silmud vanni ning 1 kg soola peale, puulusikaga läbi segada
• 15.30 Kohalik tuimestus, opilina peale ja lõualuusse keeratakse mingid kruvid
• 17.oo Kodus tagasi, põsk on paistes aga moraal kõrge. Kuum vesi silmudele selga, hoogsalt segada.
• 17.30 Suitsuahi köeb ja ka grill võtab kuumust üles. Lamba sisefileest tehtud carpaccio lahti lõigatud, töö- ning degusteerimisvahendid valmis seatud
  
• 17.40 Esimesed sõõrsuud grillresti vahel, väike hingetõmbepaus
• 17.45 Soola sai täpselt parasjagu. Restile ja grillile valu
• 20.45 Viimane restitäis, välitegevuse lõpp. Väike vahepaus, et selgitada välja kaotused. Ilmneb, et äädikas on ununenud varuda. Tühjade purkide seis tundub rahuldav.
  
• 21.oo Moodustub tubane toimkond, kes on varustatud teravate nugadega. Purgid kahanevad hirmuäratava kiirusega. 
• 21.40 Neetud, purgid said ka otsa. Varustuse täiendamise paus. Tasasele tulele jääb keema ca 4 l vett, millesse peoga visatud pipart, vürtsi, loorberit, tiba nelki ja muidugi suhkur ja sool.
  
• 22.10 Tagasi. Olemas nii purgid kui äädikas. Kiire kontroll suitsuahju juures näitab, et kana on ilmselgelt valmis, kuna koivad, mida sai kasutatud riputamiseks on järgi andnud ning kana ise maandunud suitusahju kerisele. Sink siiski jääb veel suitsuma.
• 22.20 Paus taastumiseks ning kana anatoomiaga tutvumiseks
• 22.50 Kus need noad saidki?..
• 23.20 Purgid täidetud, marinaad peale ja nüüd veel korra läbi kuumutada.
• 23.50 Viimane kaas kinni keeratud. Uh, finiš paistab.
• 01.30 Korralagedus likvideeritud. Suitsuahju viimased puud ning ongi finiš.
  

 Epiloog: tundub, et ka marinaad sai paras. Põsk on veel paistes kuid juba enam ei ole valus.

Pilt pärit Päevalehe saidilt, kuna ralli tempo ei võimaldanud fotokat kasutada.

Suitsutatud kitsekints

Mõnikord kohe veab viltu. Eriti halb märk, kui see juhtub reedel. See reede vedas kohe eriti viltu. Muu hulgas otsustas töölepingu lõpetada aasta tagasi soetatud sügavkülmiku kompressor, mistõttu tuli kiiresti realiseerida mõned kitsekintsud.

Iga halb on millekski hea ning otsustasin katsetada suitsuahju, mis mõned nädalad tagasi valmis sai. Viskasin kintsudele kõvasti tüümiani ja rosmariini peale, tibake ka piprasegu, kadakamarju ja mingit itaalia segu, katsin meresoolaga ning mässisin marlisse. Jahedasse seisma umbes 16 tunniks. Enne ahju pistmist kupatasin keevas vees ca 15 minutit ja seejärel ca 8 tundi lepasuitsu pildil olevas ahjus.

Ahju allosa on tellisest, tulekolde kohal on maakividest keris mis aitab hoida suituskambris ühtlast temperatuuri ning väldib leeki. Suitsutuskast on üleliigsest leiliruumi voodrilauast - pelgasin, et vaid kivist ahi jääb liiga niiskeks ning talvel raskesti kasutatavaks ja okaspuud ei soovinud kasutada.

Kartsin, et liiga niisked puud ning ahjuga varasema tutvuse puudumine muudavad eksperimendi üsna riskantseks kuid tulemus on .. ohoo .. .. väga hea!