pühapäev, 20. detsember 2009

Hobusesink

Tartu mnt on üks nõmedamaid teid Eestis, mida mööda sõita. Siiski on ka sel paar kosutavat peatuspaika.

Mäekülas näiteks on armas plekipood, mis igal möödumisel tekitab mõtte peatumisest ning külastamisest. Mul küll on alati õnnestunud kiusatusele vastu panna, kuid sealsamas parkalas parkides võib seada sammud ka teisele poole lihakarni, kus lisaks sealihale võib leida lihaveise valitud palu.

Veelgi Tartu poole, Adaveres, on armas ulukiliha pood, mis on küll üsna hästi ära peidetud küla nõuka-aegsesse tööstuspiirkonda. Kui muidu on nende valik üsna tavapärane, see tähendab siis, et esindatud on metssiga, põder ja metskits, siis vähemalt minu jaoks üllatusena on nende käest võimalik hankida ka karu- ning hobuseliha.  Külmsuitsu hobusesingi proovisin ka ise ära ning igal juhul soovitan!

neljapäev, 19. november 2009

Silmuralli

Reportaaž silmurallilt.

Proloog: eelmisel õhtul kl 10 ulatatakse uksel pihku kilekott 10 kg silmudega

  • 15.oo Silmud vanni ning 1 kg soola peale, puulusikaga läbi segada
  • 15.30 Kohalik tuimestus, opilina peale ja lõualuusse keeratakse mingid kruvid
  • 17.oo Kodus tagasi, põsk on paistes aga moraal kõrge. Kuum vesi silmudele selga, hoogsalt segada.
  • 17.30 Suitsuahi köeb ja ka grill võtab kuumust üles. Lamba sisefileest tehtud carpaccio lahti lõigatud, töö- ning degusteerimisvahendid valmis seatud
  • 17.40 Esimesed sõõrsuud grillresti vahel, väike hingetõmbepaus
  • 17.45 Soola sai täpselt parasjagu. Restile ja grillile valu
  • 20.45 Viimane restitäis, välitegevuse lõpp. Väike vahepaus, et selgitada välja kaotused. Ilmneb, et äädikas on ununenud varuda. Tühjade purkide seis tundub rahuldav.
  • 21.oo Moodustub tubane toimkond, kes on varustatud teravate nugadega. Purgid kahanevad hirmuäratava kiirusega. 
  • 21.40 Neetud, purgid said ka otsa. Varustuse täiendamise paus. Tasasele tulele jääb keema ca 4 l vett, millesse peoga visatud pipart, vürtsi, loorberit, tiba nelki ja muidugi suhkur ja sool.
  • 22.10 Tagasi. Olemas nii purgid kui äädikas. Kiire kontroll suitsuahju juures näitab, et kana on ilmselgelt valmis, kuna koivad, mida sai kasutatud riputamiseks on järgi andnud ning kana ise maandunud suitusahju kerisele. Sink siiski jääb veel suitsuma.
  • 22.20 Paus taastumiseks ning kana anatoomiaga tutvumiseks
  • 22.50 Kus need noad saidki?..
  • 23.20 Purgid täidetud, marinaad peale ja nüüd veel korra läbi kuumutada.
  • 23.50 Viimane kaas kinni keeratud. Uh, finiš paistab.
  • 01.30 Korralagedus likvideeritud. Suitsuahju viimased puud ning ongi finiš.
 Epiloog: tundub, et ka marinaad sai paras. Põsk on veel paistes kuid juba enam ei ole valus.

Pilt pärit Päevalehe saidilt, kuna ralli tempo ei võimaldanud fotokat kasutada.

laupäev, 31. oktoober 2009

Suitsutatud kitsekints

Mõnikord kohe veab viltu. Eriti halb märk, kui see juhtub reedel. See reede vedas kohe eriti viltu. Muu hulgas otsustas töölepingu lõpetada aasta tagasi soetatud sügavkülmiku kompressor, mistõttu tuli kiiresti realiseerida mõned kitsekintsud.

Iga halb on millekski hea ning otsustasin katsetada suitsuahju, mis mõned nädalad tagasi valmis sai. Viskasin kintsudele kõvasti tüümiani ja rosmariini peale, tibake ka piprasegu, kadakamarju ja mingit itaalia segu, katsin meresoolaga ning mässisin marlisse. Jahedasse seisma umbes 16 tunniks. Enne ahju pistmist kupatasin keevas vees ca 15 minutit ja seejärel ca 8 tundi lepasuitsu pildil olevas ahjus.

Ahju allosa on tellisest, tulekolde kohal on maakividest keris mis aitab hoida suituskambris ühtlast temperatuuri ning väldib leeki. Suitsutuskast on üleliigsest leiliruumi voodrilauast - pelgasin, et vaid kivist ahi jääb liiga niiskeks ning talvel raskesti kasutatavaks ja okaspuud ei soovinud kasutada.

Kartsin, et liiga niisked puud ning ahjuga varasema tutvuse puudumine muudavad eksperimendi üsna riskantseks kuid tulemus on .. ohoo .. .. väga hea!

teisipäev, 11. august 2009

Angerjas purgis ja grillshampinjonid

Päris pikalt olin mõelnud, kuidas võiks angerjas maitsta kui ta teha silmu moodi purki. See tähendab siis grilli peal röstimist ja pärast marinaad peale. Kuna angerjas liigub praegu ja ühel grilliõhtul jäid teatavad ülejäägid, siis otsustasin ära proovida.

Tegemine käib umbes nii - enne grillimist lõigun hommikul puhastatud ja soola pandud ussid parajateks juppideks, mis hiljem püsti purki mahuvad. Grillimine käib tunde järgi, mingit nippi seal ei ole. Samal ajal võib kõrval valmis keeta tavalise marinaadi, so vesi-sool-pipar-vürts-loorber-nelk ja hiljem lisada tiba äädikat. Kuna ma ei olnud päris kindel, kas grillitud angerjast
eraldub piisavalt aineid, et marinaad kallerduks, viskasin marinaadi keetmisel potti ka linaski pea ja saba. Ilmselt ei oleks seda vaja olnud, kuid maitset ta ka ei rikkunud. Ja ega siis ei olegi midagi muud, kui ussid purki ja vedelik peale valada.

Tegin samal moel ka ühe purgi grillitud linaskiga ja võin kinnitada, et mõlemad said väga head.

Samal grillil katsetasin ka grillshampinjone, mis on hiljuti Selverisse tekkinud. Kuna kübar on suure läbimõõduga, siis on neid hea täita. Proovisin erinevaid täidiseid ja minu lemmikuks jäi:
seenevarred, üks sibul, 2 küüslauguküünt, juust, majonees, maitseained. Kõik võimalikult peeneks hakkida, täita seenekübarad ja otse grillresti peale. Ära võib korjata umbes siis, kui täidis pisikesi mulle ajama hakkab.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

Pasteet metskitsest

Juhtus nii, et jäi üle ~1 kg küpsetatud metskitse. Pikemat aega kinnisideena kummitanud mõte teha pasteeti sai jõudu juurde külmetusega kaasnevast pisikesest palavikust ning tormasin selverisse produkte hankima. Lõpptulemusena oli kasutada:
  • 1 kg broilerimaksa (uskumatu, aga veisemaksa ei olnud)
  • 1 kg korraliku pekikihi ning kamaraga sea praetükk
  • 1 pakk võid
  • 2 sibulat ja 4 küüslaugu küünt
  • maitseaineteks pipar, sool, loorber, tüümian, rosmariin, muskaatpähkel
Hautasin maksa ning sealiha koos sibulaga ahjupotis 2 tunniga ära ning seejärel ajasin kogu kraami läbi hakklihamasina. Pasteet sai väga hea, tuntava kitsemaitsega, kuid palaviku vastu kahjuks siiski ei aidanud.

Muu hulgas realiseerisin ära ka viimase kõrvitsa modifitseerides varemtoodud retsepti. Nimelt ebaküdooniavaru oli lõppemas ning selle korvamiseks lisasin kiivisid ja ingverit. Sai isegi parem.

Küpsetamise/keetmise vahelisel ajal lugesin läbi raamatu "Eesti saun", mis võiks olla kohustuslik lugemisvara kõigile, kes soovivad ehitada Tõelist Sauna.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167280