Kammkarbid

Põhja-Norrast tuuakse kord kuus mereande. Mh elusaid kammkarpe. Sai kast ligi võetud ja vanema kolleegi näpunäidete järgi valmistatud.

Noh, kastis on neid omajagu ja külmutada neid ei kannata. Seega tuleb alustada parimate sõprade küllakutsumisest. Kolleegi näpunäidete järgi sai ports jagatud kolmeks:

I. Toorelt söömiseks, nipp on selles, et mitte midagi pole vaja lisada, isegi soola mitte, ikkagi ookeanist ja tiba merevett on nagunii seltsis.

II. Ahjus väikse või, maitserohelise, sidrunimahla, küüslaugu ja riivjuustuga.

III. Pannil võiga praetud, või noh pigem kupatatud. Või sisse sai ka ette küüslauku praetud.

Kõik on hea, kuigi I ja II ruulivad tiba rohkem. Karbid pärast ära pesta nõudemasinas, õliga üle tõmmata ja saab ilusad välitaldrikud. Ikkagi taaskasutus.

Karu rasva sulatamine

Pildil on suur kausitäis karu küljest lõigatud rasva. Teadagi, kui karurasvaga pead määrida, siis jätkub juuksekasv ka peale surma ja köha-nohu vastu välispidisel tarbimisel on umbes 82,3 korda võimsam kui hanerasv.

Säilitamiseks tuleb rasv sulatada ja purki panna. Sulatamisele tasub varuda terve päev - mida madalamal temperatuuril seda rohkem väge sisse jääb. Mina sulatasin peeneks hakitud rasva suures paksu põhjaga potis kogu aeg segades aga järgmine kord proovin veevannis, kas läheb oluliselt kauem või mitte. Või siis nagu amid teevad - 1:1 vahekorras veega keedavad ja pärast eraldavad rasva. Vett kindlasti sisse jääda ei tohi. Ja ega muud kunsti polegi!

Koprapraad

Eelmine aasta jätsin koprajahi vahele, see aasta on nad mõnes kohas paha tegemas. Tegelikult üsna mitmes kohas..

Suurem hulk kopraid läks suitsuvorstiks. Sellest pole muud midagi pajatada, kui et hiiglama maitsev vorst sai. Aga ühe selle aasta kutsika, sellise pisikese, jätsin prae jaoks.

Kopraprae juures on üks väike aga äärmisel oluline nipp - kober tuleb nülgida hoolikalt. Ülihoolikalt, et mitte plätserdada liha kopranõrega. Kui see tingimus on täidetud, on juba kõik hästi. Mõni leotab koberit sool- või äädikavees. Raudadega küttimise puhul ehk tõesti vajalik nipp. Rasv lõika ka kindlasti ära - vähemalt minule prae sees koprarasv ei maitse, kuigi vorsti sees jällegi on väga OK.

Igatahes sai kober tükeldatud nii viieks suuremaks tükiks ning maitsestatud kohaliku adzika kastme, soola-pipra ja ohtra sibulaga. Noore kopra puhul kindlasti lisada ka õli või pekki või muud määret, kuna koberil endal rasva lihal vähe, sabad niikuinii paneb eraldi suitsu. Ahjaa, rosmariinioks ka. No ja mis sa kostad, lihtne aga tõhus!

Maksakotletid

Mingisugune auk on tekkinud. Pole nigust veganiks hakanud  aga ju siis arvuti taha vähem asja olnud.

Ühesõnaga jäi üle killuke vanema lehma maksa. Kuna kapis ootas järtsu noore kopra maks ja üldse on praetud maksa viimasel ajal maru palju söödud, tuletasin meelde vanad head maksakotletid.

Ega tegelikult mingit nippi polegi. Maks jämeda sõelaga läbi hakkmasina, umbes samapalju rasvasemat hakkliha juurde, mõned munad, sibul, sool ja pipar. Taigna konsistentsi timmida riivsaiaga. Ja läks see kausitäis nagu niuhti..

Lambakebab

Nägin unes kebabi. Hommikul meenus, et suur kausitäis lambaliha ootab hakkmasinast läbiajamist. No selge, kosmos on asjad omavahel kokku pannud. 

Eraldasin ca 600 gr hakkliha ja lisasin 2 pisi-pisi-pisikeseks hakitud sibulat ja mõned küüslauguküüned, hakitud värsket koriandrit ja peterselli, pulbrilist koriandrit,  purustatud vürtsköömned, tšillipulbrit ja ühe kanamuna. Segu tuleb kätega korralikult läbi sõkkuda ja lasta seista.

Ja nüüd grillile!