Põdrapraad

Sõbrad andsid teada, et soovivad kohe kindlasti põdrapraadi mekkida. Andsid kohe varakult teada. No väga tore. Viskasin siis ühe kobeda kintsutüki marinaadi, milleks oli pudel tumedat õlut, tiba maitseaineid ja tsoru õli. Seisis nii päeva paar.

Järgmiseks pikkisin praetüki peki ja küüslauguga, pruunistasin pannil kauniks ning ahju madalal temperatuuril hauduma. Mõistagi saab siin marinaadi ära kasutada. Umbes 4 tunni pärast valasin vedeliku ära kastme valmistamiseks ja asemele viskasin karbitäie võiga praetud kukeseeni.

Kastme jaoks hakkisin kõigepealt 4 sibulat võimalikult peeneks ning praadisin võiga ära,  kõik see aeg lisasin pannile järjest punast veini ning samalt ajal uhmerdasin toositäie roseepipart peeneks. See ka pannile ja igaks juhuks suur kulbitäis mett ka. Ja siis veel prae pealt kõrvale pandud vedelik.

Õhtul toimus NO99 "Suur õgimine" kõigepealt teatris ja hiljem põdra kallal.

Suitsukobras

Suitsukobras on ilgelt hea närida. Aga teha on keeruline.. kõikse keerulisem on kopra hankimine. Kui siiski peaks see õnnestuma, toimeta järgmiselt..

Lõika rümp keskelt risti pooleks, niiviisi on lihtsam opereerida. Siis nädalaks soolvette, no igasuguseid muid maitseaineid võid ka lisada. Mul oli jalus loorberit.. hmm.. pildi järgi ilmselt siis ka paprikapulbrit ja muidugi pipart.

Järgimine etapp on juba nädal hiljem, kõigepealt suitsuahi kütte ja samal ajal kopratükid korra kupatada. Ja siis suitsu, mul oli seekord ca 12 tundi, kuumust peab ka olema aga parasjagu, kuna sügisene kobras on siiski üsna rasvane. Hiljem pimetestis degusteerijad arvasid, et pole elus varem nii head sinki saanud. Noja õigus neil oli.

Guljaššist inspireeritud põdrasupp

Budapestis on üks kindel koht, kus saab maailma parimat guljašši. Ei mäletagi kumma poole peal see asub aga alati kui Ungarisse satun, käin seal söömas. Nõukogude võim kinnistas millegipärast arvamust, et guljašš peab olema pekine kaste kartulite kõrvale. No ei ole nii. Guljašš on supp.

Selline ebamäärane põdratükk, mida hakklihaks teha ei raatsi, tükeldada pisikesteks kuubikuteks. Pannile tiba hanerasva, milles liha kenasti pruuniks lasta. Kuna oli üle ka jupp maksa, rändas see sama teed. Siis tuleb sibula kord, samal viisil. Pruunistatud kraam supipotti, peale soru valget veini. Järgmiseks lisada potti 2 hakitud tomatit, 3 hakitud paprikat, 1 hakitud tšillikaun, pool pead hakitud küüslauku. Soola, köömneid, mõni loorberileht, supilusikatäis paprikapulbrit. Siis sega supilusikatäis või kaks jahu külma veega ja vala ka potti. Õigem oleks muidugi olnud jahu pannil pruunistada koos lihaga aga saab ka nii. Kui kraam on omajagu podisenud, lisa ka kartulitükid. Kogu kremplit timmi veega nii, et oleks parajalt paks ja mitte liiga vedel.

Serveerimisel lisa hakitud maitserohelist ja ka hapukoor ei tee paha. Panin korra silmad kinni ja täitsa tundus, et olen jälle Ungaris.

Jänesekompunn

Hautatud jänese lõhn levis terrassil ja hetk hiljem olid kõik naabrid külas. Hm.. isegi potti pole vaja pesta... aga tulgem asjade juurde õiges järjekorras.

Oli jänes. Kõik muu oli nagu otsa saanud. Või ehk siiski? Jänese tükeldasin niiviisi, et jäsemed eraldi ja muu kere kolmeks. Riputasin tükid üle soola, sidrunipipra (sest sidrun oli otsa saanud) ja mannaga (võite arvata, et jahu oli ka otsas). Pruunistasin tükid hanerasvas (või oli ka mõistagi otsas) ja lisasin samasse potti 4 väga jämedalt hakitud sibulat, porganditükke, peotäie küüslauku, kuivatatud ploome, hakitud ingverit, tunde järgi tüümiani ja kadakamarju. Peale valasin sortu naturaalset õunamahla, õlut (sest vein oli otsas) ja vahukoort. Nojah, ja nüüd on jänes ka otsas.

Metsseapraad seentega

Nojah. Sügis on ju. Seega on kõvasti seeni ja muidugi, võib ka juhtuda, et on metssealiha. Otsisin netist retsepte, kuidas neid kokku sobitada aga midagi väga isuäratavat silma ei jäänudki. Seega pidin ise midagi kokku klopsima.

Nagu võib aimata, peamiselt on vaja puravikke (aga ilmselt sobivad ka shampinjonid) ja toekat põrsa tagajalga. No vast selline ca 3 kg koos kondiga aga peaasi, et haudepotti ära mahuks. Liha saab samas potis pliidil kenast pruunistada, mina kasutasin hanerasva aga asja ajab ära ka või, õli või mingi muu libedus. Järgmiseks läks potti üks väga jämedalt hakitud sibul, küüslaugupea jagu jämedalt tükeldatud küüslauku, peotäis porgandit, ca 2 l jämedalt tükeldatud seeni, mõni leht loorberit, kadakamarju, tsiba pipart ja maitse järgi soola. Kastme jaoks  1/2 l punast veini, 0,3 l vahukoort ja tunde järgi vett ka juurde, umbes nii palju, et vedeliku kuskilt alt paisma hakkaks. Nüüd peab veel ca 3 h ootama, ahju võiks sättida 180 kraadi peale.

Hiljem, kui praad serveerida, jõuab kohale tõdemus, et see oli kasulikult kulutatud aeg.

Voblategu

Üks õhtu leidsin ukse tagant koti särgedega. Nojah..pole just suurem asi vobla fänn aga kuna kassi pole siis arutasin inimestega ja tundus mõistlik mõte küllastunud soolvees leotamine. Tehtud mõeldud. Mõned tunnid hiljem rääkisin sellest ka Vene Mehele (VM). VM vajus näost ära ja ütles no-no-no. Järgnes põhjalik instrukataaž.

Särjed tuleb laduda lapiti puhastamata kujul tihedalt ämbrisse. Iga kala kohta ca 1 spl meresoola ja niiviisi kiht-kihi kaupa kuni kalu jätkub. 3-4 kg kalade kohta kulub ca 1 kg soola. Siis vajutis raskuseks peale ning 3 ööpäeva jahedas seista. Kolme päeva pärast kalad puhtaks pesta ning 2 h puhtas vees liguneda lasta. Siis kuivama, kindlasti pead allapoole, kuna suu kaudu nõrgub igasugune jama välja. No eks saab näha.

Küpsetatud koha

Alguses oli koha. Värske, 2 kg raskune koha otse Peipsist. Siis tekkis silme ette mälestus ühest väiksest sümpaatsest Sardniinia kala- restoranist. Jooksin poodi.

Niisiis ahjukoha - pea ja saba maha, sisikond välja. Hõõruda kala korralikult seest ja väljast jämeda meresoola ja sidrunipipraga. Ahjuplaat katta fooliumiga, mida hõõruda võiga, Hiljem tuleb see foolium ümber kala niiviisi kokku mätsida, et vedelik välja ei pääse. Kahest keskmisest sibulast jämedad rattad, need lähevad kalale kõhtu. Lisaks lõikasin sinna taluvõi viilakaid. Seejärel kala kõht tikkudega kinni. Kõige peale ka õhukesed võilehed ja sidrunirattad. Võid kulus kokku ca 1/4 pakki. Ettevaadlikult valada kala kõrvale mõned lonksud Saku Manchesteri (ülejäänud kulub ettevalmistuste kõrval niigi ära) ja siis fooliumi ilusti kinni pakkida. Ahjus 200 C juures ca 45 min ja valmis ta oligi. Maitserohelise võib hiljem peale visata ja kui sidruni seibistamisest otsad alles jäid, tibakese värsket mahla pritsida.

Lakkusin sõrmed, sulgesin silmad ja tundus, et olen jällegi Sardiinias.