Guljaššist inspireeritud põdrasupp

Budapestis on üks kindel koht, kus saab maailma parimat guljašši. Ei mäletagi kumma poole peal see asub aga alati kui Ungarisse satun, käin seal söömas. Nõukogude võim kinnistas millegipärast arvamust, et guljašš peab olema pekine kaste kartulite kõrvale. No ei ole nii. Guljašš on supp.

Selline ebamäärane põdratükk, mida hakklihaks teha ei raatsi, tükeldada pisikesteks kuubikuteks. Pannile tiba hanerasva, milles liha kenasti pruuniks lasta. Kuna oli üle ka jupp maksa, rändas see sama teed. Siis tuleb sibula kord, samal viisil. Pruunistatud kraam supipotti, peale soru valget veini. Järgmiseks lisada potti 2 hakitud tomatit, 3 hakitud paprikat, 1 hakitud tšillikaun, pool pead hakitud küüslauku. Soola, köömneid, mõni loorberileht, supilusikatäis paprikapulbrit. Siis sega supilusikatäis või kaks jahu külma veega ja vala ka potti. Õigem oleks muidugi olnud jahu pannil pruunistada koos lihaga aga saab ka nii. Kui kraam on omajagu podisenud, lisa ka kartulitükid. Kogu kremplit timmi veega nii, et oleks parajalt paks ja mitte liiga vedel.

Serveerimisel lisa hakitud maitserohelist ja ka hapukoor ei tee paha. Panin korra silmad kinni ja täitsa tundus, et olen jälle Ungaris.

Jänesekompunn

Hautatud jänese lõhn levis terrassil ja hetk hiljem olid kõik naabrid külas. Hm.. isegi potti pole vaja pesta... aga tulgem asjade juurde õiges järjekorras.

Oli jänes. Kõik muu oli nagu otsa saanud. Või ehk siiski? Jänese tükeldasin niiviisi, et jäsemed eraldi ja muu kere kolmeks. Riputasin tükid üle soola, sidrunipipra (sest sidrun oli otsa saanud) ja mannaga (võite arvata, et jahu oli ka otsas). Pruunistasin tükid hanerasvas (või oli ka mõistagi otsas) ja lisasin samasse potti 4 väga jämedalt hakitud sibulat, porganditükke, peotäie küüslauku, kuivatatud ploome, hakitud ingverit, tunde järgi tüümiani ja kadakamarju. Peale valasin sortu naturaalset õunamahla, õlut (sest vein oli otsas) ja vahukoort. Nojah, ja nüüd on jänes ka otsas.