Angerjasupp Vahemere lainega

 Ma olen elus omajagu angerjasuppi teinud, Isegi võiks öelda et päris palju. Siin blogis on kahjuks või õnneks ainult mingi osa märkmeid, süüa teen iga päev. Angerjasupiga on nii, et kas paned silmad kinni või mitte, ikka kangastub tüse munk kloostri tiigi juures ;) Ja sellest tulenevalt on need retseptid olnud kas klaarid või koorega, parima Kesk-Euroopa traditsiooni järgi. Kuni tänaseni..

 Nimelt jäi silma mõte kellegi blogist, kes oli näinud seda Tuuli blogist, kes ilmselgelt oli ampsanud seda kuskil soojemal maal.  Angerjasupp tomati, paprika ja tšilliga - no ei kõla kokku. Kohe kuidagi ei kõla. Aga täitsa uskumatu, kus mekib hea. Ja nüüd tuimalt refereerin: paras sibul või kaks, hauta potis oliiviõlis. Lisa seller, mitte vähem vaid pigem rohkem, tšillikaun ja paras ports küüslauku. Punane paprika ja suitsutatud paprikapulbrit nii teelusikatäis. Kuumuta ja lisa hea sorts valget veini. Ja siis liiter tomatimahla või ekvivalenti. Veerand tunnikest hiljem kartul ja kui kartul pehme siis angerjas. Tuulil oli angerjat vähem käes, minul rohkem. Umbes selline suhe nagu pildil ongi hea. Tõenäoliselt näpuotsaga hakitud tilli ja peterselli ei tee halvemaks, mina ei hakanud uuesti kasvuhoonesse minema. 

 Imeline! Päris-ameeriklaste salarelv toimib, järgmiseks proovi siia-äkist tomatiga ning hetkel on paras aeg teha talveks mädarõigast, lisa sinna samuti tomatit. Teeb heaks! Sellega tänane tomati-eri lõpetab.